Unemaskid.

-

Päev on koduselt ja mõnusalt hall.
Lamp põleb toas, päisepäeva ajal, et anda hubasust juurde.

Regina laulab natuke valjusti ja valusasti.
Väike palavik on tulnud.
Tunne on nagu eilne ja üleeilne suvekuumus on mulle kinni jäänud.

Nägin öösel vanaema matuseid. Unes.
Aga see oli teistsugune, mis tegelikus oli.
Inimestel polnud nägusi, vaid mingid hallid maskid peal, kuhu oli maalitud põsepuna ja naeratus.
Aga maskide silmaavades oli näha inimeste kurbi silmi, kus voolasid pisarad.
Ainult minul ja vanaemal polnud maske.
Mul oli räme apaatsus peal ja vaatasin vanaemaga tükk aega tõtt.
Temas hoomas rahulikus ja samas kadumist, mis temast tegi Vanaema.
Mingi hetk ma lihtsalt röökisin nuttu haua peal.
Käes oli üks pilt, kui vanaema jätab vanaisaga hüvasti.

Tegelikult ma ei mäleta üldse oma vanaema. Vaid mingi hägune lapsepõlvemälestus on temast - ma olen tema ja vanaisa taasavastanud piltidelt ja nende armastuskirjadest. Aga kõik polnud roosiline - täiesti hämmastav, kui palju vale all nad pidid kannatama. Ja vale sööb inimeste hinged ära.

-

Ja siis pooluni, kuidas ma surin õnnest.

-

Jalutasin öösel katuse peal.
Päike oli tõusmas, kui ta oli just loojunud.
Loodust võib oma iluga ikka ja jälle hämmastada.
Ja lämmatada.

-