pühapäev

"Sünd"

Kolm korda
ilma sünnib
inimene.

Kord siis,
kui silma langeb
päikesekiir.

Teist korda siis,
kui valgus
südamesse tungib.

Ja kolmas kord,
kui süda ise
valgust kiirgab.

- leili andre

-

Istud vales toas, vaatad, kuidas tuli kogub ahjus jõudu.
Istud rõdul tooli peal ja kuuled, kuidas suits säriseb omapäraselt sissetõmbamisel.
Istud autos tagaistmel, tabad sügistaeva värvide mängu ja jääd õlale magama.
Istud tooli peal, vaatad kuidas jalad liiguvad nii ebaühtlaselt ühtlaselt.

Istud ta kõrval ja saad aru, et vaatad mälestust.

-

Saatpalu laulab, et jookse-jookse aga maailm on ümmargune ja jõuame kord alguspunkti tagasi.

Ja taaskord on tunne, et oled hüpanud jälle üle ääre ja hõljud selles tundes, iga suur asi muutub tühiseks, iga väike asi muutub oluliseks. Iga väike hääl jõuab kõrva, iga silmavaade jõuab hinge. Siis oled võtnud maha maski ja tahaks öelda palju. Liigagi palju.

Sa nagu saad kõigest aru, samal ajal ei saa ka. Pole midagi uut siinse päikese all - need hetked on ajatud, sest aega oskame ümber lülitada, kui vaja.

Ma tean, mis minust lõpuks saab aga ennem lõppu vaatan ikka ja jälle tagasi ja ohkan. Ja sammun lõpuni seda keskteed, mida mina ja saatus oleme valinud. Ja astun mõnikord rajalt maha, istun kivi peale maha, panen maski kõrvale, suitsu ette ja vaatan järele inimestele, kes olid ajas.

Eile avastasin, et minu elu õnnetus on teinud minu elu õnnelikuks.

Ja nii palju, lausa VÄGA PALJU, on inimestelt õppida. Eriti, kui tegemist on siira inimesega.

-

neljapäev

Kell 04.00...

...lõpetasin Laurent Graff'i "Õnnelikud päevad".

kolmapäev

Postitus 1563

Mind sa ei tea ja ära ei tunne
Siis kui ma möödun sust tänava peal
Mind sa ei tea ja see on nii hea
Ja see on nii hea, et mind sa ei tea


- saatpalu

Et olla õnnelik, ei tohiks sulle nii-nii paljud asjad korda minema. Alates sellest, et su külje all on mustad nõud, lõpetades sellest, et sa näed oma lähimat tulevikuvisiooni ja tead seda, et seal ei oota midagi toredat.

Ja valetad igapäevaselt endale ja teistele ja ei ütle neid asju, mida sa tahaksid öelda kõige rohkem. Teised keelduvad muutumast, sest nad ei suuda vaadata, et on olemas teisi inimesi olemas, kes ei jaga samu arusaamu.

-

Mind hämmastab mõnikord pisiasjad - kuidas münt veereb mööda põrandat. Kuidas ei kuskilt tuleb üksik leht, mis langeb mööda tänalaterna valgukiires. Kuidas seisad keset pimedat kööki ja kuuled maja hääli. Vaatad loengus inimesi, nende jäikust, nende kuklaid, nende tõsidust, nende tuimsust. Vaatad õppejõusi, vaatad, kuidas mõned ei vaata isegi su poolegi ega tee tee auditooriumist välja ja jällegi teised vaatavad sulle otse silma. Vaatad raamatuid ja hämmeldud, kuidas võib pool kilo tselluloosi koos vesiniksidemetega muutuda nii väärtuslikuks, nii ülioluliseks, nii tähtsaks. Vaatad viivuks päikese poole, ainult viivuks, sest nii palju lubab taevas teda näidata. Vaatad inimesi ümberringi - kõik on väsinud, unised ja kaotanud elurõõmu. Ja mõned inimesed pole nii tugevad ja jooksevad end vastu elu vaimusurma.

Ja tunne on, et iga hommik (iga!) hakkad ennast tükk tükk haaval lahti võtma. Kuni ööseks pole sinust enam midagi alles.

-

Ja siis jääd vaatama pilte, mälestusi ja sõlge enda ümber - meenub tants. Kuidas seal oled ajatu ja samas sa ise. Aeg, ruum ja mõistus saavad siin uue tähenduse.

-

Rääkida. Rääkida. Ja veel kord rääkida.
Läbi rääkimise saame päästa ennast.
Aga peab oskama rääkima - nüüd.
Mitte kunagi pole õige hetk ega koht ega saa tulema ka.

Persse, mida ma jaman - mul on sitaks palju sõpru, kes toetavad mind nii siiralt, et kui ma avan korra silmad, siis vajub suu ammuli, kui säravate inimestega ma olen piiratud.

-

Tänavavalgustus.

Ärkasin pärastlõunal üles, olles 13-14h maganud.
Vaatasin aknast välja, mõtlesin, et päike pole tõusnud.
Nõnda hall oli väljas.

Töllerdasin ringi hommikul ja vaatasin mobiilis kella - kell oli tugevasti üle 14.
Soh, polnudki hommik.

Märkan, et päevad on hallid, siis hakkad õhtul märkama linnavalgustuses rohkem värve ja elavust, kui päeval. Hästi äge oleks, kui sul oleks taskus väike päike, mille võtad keset tänavat välja ja tõstad pea kohale. Inimesed vaataks seda ja ärkaksid üles. Ja vaataks lõpuks üksteisele otsa.

Hästi äge oleks, kui ma magama läheksin, et homme sama ei toimuks...

esmaspäev

Päev.

Kuis on nii, et sa teed päevad läbi kõike - tegeled lastega, õpid, teed kohvi, loed maili, kõnnid kilode viisi tänavateid edasi-tagasi-edasi-tagasi ja vaatad kinganinasi, tantsid, suhtled, näed inimesi, suhtled, mõtled viivuks "mida paganat ma teen", unistad ennastunustavalt, istud diivanil, suhted veel, tantsid, suhtled läbi tantsimise, õpid, mõtled inimsuhetele, mõtled tunnetele, viskad nalja, tantsid, istud, sööd, suhtled, tunned ebamugavalt tühjade inimeste juuresolekud, samastud, suhtled, kohendad maski, naerad, tõmbad suitsu, kõnnid veel kilode viisi tänavatel, kohtud veel inimestega, räägid tühjadest teemadest või enda elust ja nõnda edasi ja edasi - kuni potsatad oma tuppa, mis on muutunud magalaks ja mõtled, et sa pole mitte midagi teinud täna.

Kõik on seesama -
hingetud ja elavad,
olnu ja olev.
- lehte hainsalu

laupäev

Päevaöölugu.

reede

Lõppude lõpuks.

Lõppude lõpuks polegi vajalik
olla keegi või miski -
veena magedaks lahtub kõik asjalik,
mõte on kangem kui viski.

Surrakse rasva, surrakse palata
higis, hirmus ja roojas,
aeg-ajalt mõningaid pronksi valataks,
mille eest kaitsku meid Looja.

Hämarast orust kummituv avastus
lämmatab mõtte hiljem või varem.
Valeta, mis minu ajus lavastab,
uni saab lõppude lõpuks veel paremaks.

- Betti Alver

-

neljapäev

William Fitzsimmons

Teda võiks emaseni kuulata.

-