Päev.

Kuis on nii, et sa teed päevad läbi kõike - tegeled lastega, õpid, teed kohvi, loed maili, kõnnid kilode viisi tänavateid edasi-tagasi-edasi-tagasi ja vaatad kinganinasi, tantsid, suhtled, näed inimesi, suhtled, mõtled viivuks "mida paganat ma teen", unistad ennastunustavalt, istud diivanil, suhted veel, tantsid, suhtled läbi tantsimise, õpid, mõtled inimsuhetele, mõtled tunnetele, viskad nalja, tantsid, istud, sööd, suhtled, tunned ebamugavalt tühjade inimeste juuresolekud, samastud, suhtled, kohendad maski, naerad, tõmbad suitsu, kõnnid veel kilode viisi tänavatel, kohtud veel inimestega, räägid tühjadest teemadest või enda elust ja nõnda edasi ja edasi - kuni potsatad oma tuppa, mis on muutunud magalaks ja mõtled, et sa pole mitte midagi teinud täna.

Kõik on seesama -
hingetud ja elavad,
olnu ja olev.

- lehte hainsalu

Päevaöölugu.

Lõppude lõpuks.

Lõppude lõpuks polegi vajalik
olla keegi või miski -
veena magedaks lahtub kõik asjalik,
mõte on kangem kui viski.

Surrakse rasva, surrakse palata
higis, hirmus ja roojas,
aeg-ajalt mõningaid pronksi valataks,
mille eest kaitsku meid Looja.

Hämarast orust kummituv avastus
lämmatab mõtte hiljem või varem.
Valeta, mis minu ajus lavastab,
uni saab lõppude lõpuks veel paremaks.

- Betti Alver

-

William Fitzsimmons

Teda võiks emaseni kuulata.

-

Ja jällegi...

Ja siis. Endale märkamatult oled asjadest lahti lasknud.

Irvitad, naerad, teed lolle nalju - hea on istuda loengutes, naerda seal. Tõsised teadlased vaatavad karmi pilguga ja püüavad loengutes inimkaugeks jääda.

Ja taastata aasta 1984 Moskva võimlemispidu, kus laulab Tõnis Mägi vene keeles. Siis tekib tunne, et disko on vallutanud meid.

Ja saunatada. Jagada ühis valu eksamite üle. Nüüd on tunne, et saunas higistasin ka kogu tusaduse endast välja. Ja hiljem naerda veelgi rohkem, kui kodutee on ühine.

-

marionettnukk.

Eile sain enda peale väga vihaseks.

Alates sellest, et võiks võtta selle pagana tassi, mis on liiga kaua laua peal olnud ja viia kööki ära. Ja isegi pesta ära.

Kuni selleni, kuidas ma otsin meelelahutust - orkut, facebooki testid, youtube videod, seebite vaatamine (k.a. House), emaili konto vaatamine, netist mõttetult viibimine, msn'i tühja jutu ajamine, arvutimängud, online-uudised, twitter, pornosaidid jnejnejne.

Ühel hetkel mõtlesin, et hea, et telekat ei ole - sest sel hetkel oleks ta sisse löönud - ja tekkis kimbatus, kas visata arvuti aknast välja või mitte.

See metsik ajaröövel, mille ees istume rohkem, kui vaja. Lihtsalt seepärast, et midagi paremat pole teha - on küll midagi paremat teha - mõelda. Ja siis hakkad taipama, et kõik "meelelahutus" tegelikult piirab mõtlemist. Ta varastab aega, mil inimene peaks mõtlema, mida paganat siin maamunal teeb ja kas ta üldse teab, mida selle maamunaga on tehtud ja tehakse?

Ekraanil tundub kõik nii kaugel, samal ajal, kui akna taga saab kõik tõeliseks. Mäletan aega, kui ma olin väike, siis ema ja isa jõudsid koju - nagu ikka, kell 17 - ja nad jõudsid nii palju teha. Nad ise ütlevad seda siiamaani. Ja nad ei saa aru, mis toimub. Vanasti tulid koju ja ei olnud vaimselt väsinud. Nüüd tuled koju, siis sulgevad kõik enda maailma, sest meelelahutuse-müra surub ennast nii peale, et keegi ei taha enam midagi teha ega kellegagi rääkida.

Ja siis, kui see kõik mõistmine ja enamgi veel, jõuab minusse. Siis ajas mind vihale see, et ma lihtsalt ei teinud mitte midagi. Püüan endale lubada, et hakkan natuke koomale tõmbama - sest tegelikult piisab 1h tunnist või vähemgi veel, et saaksin hakkama. Ma olen väsinud juba sellest marionettnukk olemast.

Ütleme ausalt - joomine ei aita aga ta paneb maski maha tõmbama vähemalt.

"Sulle ei antudki lootust!
Hea seegi..."

Metsa.
Tasub juua.

Tänavanurk.

Kui sa oled esmaspäeva öösel kell 2 paiku tänavanurga peal, mitte ühtegi valgustavat akent pole näha. Särab ainult ära sulanud lumi oranžika valguses, jääd sa tänavanurga peale seisma, sest oled unustanud iMuusika koju. Ja siis tunned, et peaksid maha pesema argipäevased piinad aga sa ei suuda kunagi keerata sooja juurde. Ja nii sa sattusid segadusse seal tänavanurga peal, sest kasi igapäevsus on üldse väärt.

Käest libisevad sekundid, minutid, tunnid, päevad, kuud ja aastad. Kael on juba valus segadusekoormuse all vaadates, sest sa ei koputa enam inimestele hingeustele ja ei vaevu enam aru saama, mis seal toimub. Püüad end igapäevasesse ellu end suruda - inimestele vaadata naerates otsa vaadata, neile silma vaadata. Aga sa ei näeks enam midagi. Õigemini, sa oled mattunud ise saasta, et ei jõua tegelda teistega.

Z. on pühapäeva öösel hästi vähe inimesi ja enamus on seal tuttavate tuttavad, kes on joonud liiga palju, et raskusi on tantsida mööda z. laude ja toole. Tantsida end 15. aastaseks. Tantsida nii, et sa ei pea muretsema. Tantsida, et hommikul mõtled "Wow, mida tegin!" ja muheleda kohvitassi ja esimese suitsu ees.

Ja tänavanurga peal sa tahad, lausa nii väga tahad, korraks astuda teise aega, ruumi ja inimesse, et vaadata tagasi enda poole - et näha kordki end kõrvalt. Tallinnast helistavad tallinnlased, kes tunnevad huvi, kas ma olen olemas. Inimesed uputavad end igapäeva töösse, et mitte jätta aega auke, kus võidakse üle mõelda ja jalutan mööda poolkummituslikult mööda Tartu poolkummitusliku Tallinna tänavaid.

Nurga peal ei saa aru, mida sa oled teinud. Mida sa ikkagi otsid. Millest peaks, millest mitte unistada. Mida peaksid tegema eluga edasi. Paljud on öelnud, et elada edasi. Võib-olla on sügisestalves aga ütlen ausalt, et ma ei oska enam elada edasi. On jäänud mälestused. Mälestused, kus kõige olulisemad asjad on hägustunud ja mitteolulised asjad on võtnud väga teravad mõõtmed.

-