Her Baarium.

Uni on.
Aga kardan, et vassin hetkel tühja.
Pool päeva koogutasin herbaariumi kohal.
Samal ajal kuulasin oma iKõrgtehnoloogiast kõike, sest aega on. (Ja aega on tõesti siin!)
Mõtted käisid läbi, mis pidin kuhugi salvestama ja see sattus ühte kommentaari korraga.

Inimesed tulid meelde.
Need inimesed, keda pole tõesti-tõesti ammu näinud ja tekkinud huvi, mis nendest on saanud. Kas nad on muutunud, kas ma olen nende suhtes muutunud, kas suhted meie vahel on muutunud.

Lähen naudin rukkiräägu prääksumist ja teen ühe suitsu.
Homme läheb rämedaks ladina keele õppimiseks. Ärkaks isegi vist kell 6 selle peale üles. Aga ma kahtlen, et hommikul on uni liiga magus.

-

Tartusse tahaks.
Koju.
Oma väikesse Hermanni tuppa.
Oma raamatutega, oma seintega ja oma katusepealsega.

-

Krabi ja sookail.

Õmblesin sookailu paberi külge.
Sookailu lõhn teeb mind alati natuke uimaseks.
Päike voolab siin vaiksemalt ja nii hea, et telefon on teisejärguline, sest Läti levi hakib sisse.
Käime päevas paar konda väljas jalutamas, kirjutamas ja märkamas ning samal ajal saad rahulikult kõike nautida, mis ümber on.

Hea on olla.
Vaikne.
Omaette.
Ajatu.

Tahaks kord olla sellises kohas õpetaja.
Väikese koha õpetaja.

märkusi floristika välispraktikumilt

Samal ajal, kui kõik korjasid kesapõlla peal lilli ja erinevaid taimi, nimetasid neid eesti ja ladina keeles, tuues välja erinevaid tunnuseid ja eripärasi, suutsin ma seda kõike ignoreerida ja vahtida suu ammuli üht suve kõige ilusamat õhtupäikese ja pilvede mängu, mida ma mäletan.

Krabi.

-

Istun Krabil.
Toimub floristika välispraktikum ja täna müttasime rabas, et haarata hälvetest soosamblaid ja -taimi, ise poole põlveni sohu vajunud.

Vihma sadas ja lauka pealt puhus tugev tuul.
Aga...

...kuskilt kaugelt-kaugelt mälusopist kõlab mul ikka Tantsupeo muusika ja sammud.
Lähen magama selle mälestusheliga ja ärkan.
Tunnen, et ma oleksin justkui vales kohas.
Peaksin olema oma rühmaga kuuma päikese käes tantsimas, mitte rabas vihma käes taimi korjamas.

Üldtantsupeod on ohtlikud.
Eelmine üldtantsupidu lõi elusse vinkli neljaks aastaks ja nüüd tugevdas ta teist vinklit, mis on kestnud kaks aastat.

Nad on ohtlikud.
Lihtsalt on.
Ja jäävad ohtlikuks, sest jagan ennast kahte lehte laiali ja endale ei jää midagi.

-

Inimesed on imelikud.
Inimesed ei oska vaikida ja samas tunnen, et mingid sillad on põletatud.
Eriti tundsin seda tantsupeol, kus mõned asjad loksusid paika.

Ma tunnen, et ma ei suuda vastutada oma sõnade eest ja peaksin rohkem vaikima.

-

Aga 250 soontaime ja 50 sammalt on vaja õppida.
Eesti ja ladina keeles.
Tulin just sammalde juurest, kus vaatasin nendega tõtt ja segas see kuklas olev mälestusheli ja -pildid, mis pani sammaldest läbi vaatama.

Tuulevaiksel ööl ehk rahvatants merel.

Seda e i saa kirjeldada.
See kõik, mis oli laval, lava taga ja ennem lava.

See kõik oli lihtsalt võimas.
Käin mööda Tähtvere ja Supilinne, vaatan sealsete kassidega tõtt ja peas kõmises Tätte "Tuulevaikse ööl".

See tunne jäi sisse.

-



-

z.

Vihma sadast.
Välku lõi.
Elektrit katkestas.
Ja jooksin mööda korterit ringi, et päästa teiste inimeste magamisasesi tilkumissurma ees.

Lõpuks tahtsin lihtsalt teha ühe suitsu, sest teadsin, et täna pole õhtu, kus ei tohi välja minna.
Ja midagi on läbi saamas.
Mingi asi saab otsa.
Midagi väga-väga olulist.
Ma isegi ei julge pakkuda, mis see on, sest ega ma ise ka ei tea.

Peaks lihtsalt Z. laua alla jooma.
Äkki lihtsam.

Unemaskid.

-

Päev on koduselt ja mõnusalt hall.
Lamp põleb toas, päisepäeva ajal, et anda hubasust juurde.

Regina laulab natuke valjusti ja valusasti.
Väike palavik on tulnud.
Tunne on nagu eilne ja üleeilne suvekuumus on mulle kinni jäänud.

Nägin öösel vanaema matuseid. Unes.
Aga see oli teistsugune, mis tegelikus oli.
Inimestel polnud nägusi, vaid mingid hallid maskid peal, kuhu oli maalitud põsepuna ja naeratus.
Aga maskide silmaavades oli näha inimeste kurbi silmi, kus voolasid pisarad.
Ainult minul ja vanaemal polnud maske.
Mul oli räme apaatsus peal ja vaatasin vanaemaga tükk aega tõtt.
Temas hoomas rahulikus ja samas kadumist, mis temast tegi Vanaema.
Mingi hetk ma lihtsalt röökisin nuttu haua peal.
Käes oli üks pilt, kui vanaema jätab vanaisaga hüvasti.

Tegelikult ma ei mäleta üldse oma vanaema. Vaid mingi hägune lapsepõlvemälestus on temast - ma olen tema ja vanaisa taasavastanud piltidelt ja nende armastuskirjadest. Aga kõik polnud roosiline - täiesti hämmastav, kui palju vale all nad pidid kannatama. Ja vale sööb inimeste hinged ära.

-

Ja siis pooluni, kuidas ma surin õnnest.

-

Jalutasin öösel katuse peal.
Päike oli tõusmas, kui ta oli just loojunud.
Loodust võib oma iluga ikka ja jälle hämmastada.
Ja lämmatada.

-

Peaksin...

Peaks olema asjalikum.

Alates sellest, et C. panna kiri ümbrikusse, koos pildiga, ja saata Brassiiliasse. Aga kiri seisab öökapi nurga peal ja ei tee midagi tarka.

Ja võiks kaamera viia R. juurde, et ta lõpuks välja katkise filmi ja päästaks sealsed pildid ära.

Ja võiks teha midagi asjalikumat.
Samas suutsin saada päikesepõletuse ja suutsin oma prilliklaasidega tekitada väikese tulekahju, kui ma lihtsalt panin klaasid kõrvale.

-

Või tahaks maale.
Ei taha üldse aktiivsete asjadega tegelda.
Tahaks olla ja vaadata natuke aega iseendasse.
Ja lõpuks iseendaga ära leppida.

-

Mul on tunne, et ma olen milleski lahti lasknud.
Nagu näeks, kuidas oleksin just õhupalli lahti lasknud ja ma saaks tema paelast veel haarata aga ma ei haara. Yeats kajab peas. Sõnadega, mida Murakami kasutas läbi Spektori kajade.

Ja alati saab midagi läbi ja midagi algab. Aga kui midagi lõppeb, siis vaatan tagasi ja siis tahaks paljude asjade andeks paluda, et ma polnud seal või ei öelnud neid sõnu.

-

Mul on mingi imelik palavik.
Südasuvel?
Kui järele mõelda, siis ma olen olnud enamus jaanipäevad haiged.

-

Peaksin hakkama õppima hiraganat ja katakanat.
Peaksin...
Peaksin...

Aga Josh Ritten laulab ja päike kutsub välja.

Peaksin...aga ma ei pea.

-